Mis juhtub põlluga, kui kütus muutub liiga kalliks?

Kui kevadel algas Iraani sõda, siis sai ajakirjanduse üheks meelisteemaks igapäevane kütusehindade vaatlus ning korraks oli Eesti suurim ja tähtsaim küsimus – milline tanklakett julgeb välja panna 2-eurose kütusehinna. Ühel päeval see maagiline piir alistus ning tegelikult kestis see „südamerabandust tekitava hinna“ periood vaid paar nädalat, kuni hind taas alla kahe euro vajus. Täna on tanklates kütusehind taas üle kahe euro ja sellest ilmus vaid mõni uudisnupuke seltskonnastaaride „kuumade klõpsude“ ja kahtlase mürsuostu vahel.

Minu 15-aastase põllumehekarjääri jooksul olen igat masti kriise läbi elanud. Kriisidega kaasneb alati mingi hinnatõus, sageli väetiste ja kütuse, paraku märksa harvem vilja oma. Jah, hinnatõus on nõme, aga see, mis minu vererõhu punasesse tõstab, on alati varustuskindlusega hirmutamine. Peaaegu iga kriisi ajal leidub väljaannetes lugupeetud ajakirjanikke või veelgi kõrgemalt hinnatud eksperte, kes hoiatavad, et varsti saab meil väetis, kütus, taimekaitsevahendid, kiibid jms otsa. Vähemalt minu ettevõttes ei ole ükski neist kriisidest lõppenud sellega, et mõni põllumajanduse toimimiseks vajalik sisend oleks pikemaks ajaks päriselt otsa saanud. Nii kaua, kui on olnud raha osta, on üldjuhul olnud ka pakkumist. See on turumajanduse loogika ja vähemalt minu talunikukarjääri jooksul on see üsna hästi kehtinud.

Kas ma kardan täna kütuse nappust?

99% ei karda. Kas ma kardan, et kütus muutub nii kalliks, et see hakkab minu ettevõtte tulemuslikkust oluliselt mõjutama? Kindlasti! Isegi minu väike talu kulutab üle 20 000 liitri diiselkütust aastas. Enne kui maailma võimsaim sõjaline riik lubas teise riigi kiviaega pommitada, maksis rahvakeeli sinine diisel ehk eriotstarbeline diiselkütus ilma käibemaksuta umbkaudu 60 senti liiter. Täna maksab kütus 1,25 eurot ehk hind on enam kui kahekordistunud. „Kiviaegne“ Taavet pigistab moodsat Koljatit eriti valusalt just energiaturu kaudu ning varustuskindluse hirmud tõstavad hoogsalt ka nafta ja gaasi hinda.

Põllumajandusega mitte kursis oleval lugejal kerkivad pärast selle hinna kuulmist kindlasti kulmud pealaele. „Te põllumehed saate lisaks toetustele ju kütust ka lausa poolmuidu!“ hüüaks nii mõnigi. Põllumajanduses kasutatava diiselkütuse maksusoodustused on levinud paljudes arenenud põllumajandusriikides. Sellel on mitmeid põhjuseid, kuid kaks suuremat on järgmised: esiteks ei ole peetud mõistlikuks kohelda maksustamisel põllul töötavaid masinaid samamoodi nagu maanteedel liikuvat transporti. Teiseks on oluline põllumajanduse konkurentsivõime ning tootmiskulude ja seeläbi ka toidu omahinna kontrolli all hoidmine.

Mis saab konkurentsivõimest?

Konkurentsivõime saab aga tugeva löögi, kui minu näitel kulub kütusele 13 000 euro asemel hoopis 26 000 eurot aastas. Ma pean kuskilt kas kokku hoidma või teenima lisaks 13 000 eurot! Kütuse osakaal tootmiskuludes kasvab väga järsult. Me saame kütusekulusid küll mingil määral vähendada, aga see ei ole nii lihtne, et täna harin põldu, homme enam ei hari. Igal põllul tehtaval tööl on eesmärk ning igal põllumehel on oma tehnoloogia, kuidas saada just enda piirkonnas parimad tulemused. Mõnel põllumehel kulub rohkem kütust, mõnel vähem, et saada võrreldav tulemus.

Kütusekulu saab vähendada seni, kuni kokku hoitakse ebavajalike töökäikude arvelt. Probleem algab siis, kui kõrge kütusehinna tõttu jäävad tegemata tööd, mis on saagi saamiseks vajalikud ja siis võib väheneda põllult saadav saak ning ettevõtte jätkusuutlikkus. Kui saak ja ettevõtte kasumlikkus vähenevad, kasvab ka oht, et seda põllumajandusettevõtet tulevikus enam ei ole.

Toidujulgeolek ei alga poeriiulilt!

Piisab sellest, kui tootmiseks vajalik energia muutub nii kalliks, et põllumehed hakkavad loobuma vajalikest töödest, investeeringutest või lõpuks üleüldse tootmisest. Sellisel juhul ole see enam ainult minu probleem, et kütus maksab liiga palju. See muutub ühel hetkel ka tarbija probleemiks, sest toidujulgeolek ei alga poeriiulilt.

See algab sellest, kas kevadel on põllumehel võimalik traktori paak täis panna või mitte.

Artikli autor: Tõnis Soopalu (36-aastane noor, riigiteaduste bakalaureus, põllumajandustootja III kutsetase, teraviljakasvataja, Noortalunike liige, Eesti esimene põllumajanduse mõjulooja