Murrame 5 suurimat müüti põllumeeste ja põllumajanduse kohta!

100 aastat tagasi töötas suurem osa eestlastest põllumajanduses. Täna puutub päris põllumajandusega igapäevaselt kokku vaid umbes 3% inimestest. Tänu põllumajanduse arengule toodame toitu aga rohkem kui kunagi varem. Mida vähem inimesi põllumajandust päriselt näeb, seda rohkem sünnib selle ümber müüte. Vaatame otsa viiele kõige levinumale müüdile Eesti põllumajanduse kohta ja sellele, kuidas asjad tegelikult on. Kui kasvõi üks inimene vaatab pärast seda artiklit põllumajandust teise pilguga, on eesmärk täidetud.

1. Mahepõllumajandus hea, tavapõllumajandus halb!

Minu arvates on mõlemal majandamisviisil oma koht Eesti põllumajandusmaastikul ja teatavasti mitmekesisus rikastab. Ka tavapõllumehed võtavad üle mahepõllumajanduse võtteid.

Miks ei võiks kogu Eesti mahe olla? Kui sooviksime säilitada praeguse teraviljatootmise mahu, siis oleks meil vaja umbes kaks korda rohkem põllumaad. Põhjus on lihtne – maheteravilja saak on keskmiselt umbes kaks korda väiksem. Maad meil sellises mahus juurde võtta ei ole ja see võib tähendada meie suuremat sõltuvust teraviljaimpordist. Eesti põllumees kasutab Lääne-Euroopaga võrreldes kordades vähem taimekaitsevahendeid ja väetisi. Näiteks Hollandiga on vahe taimekaitse osas lausa neljakordne. Euroopa Liit ja Eesti on reguleerinud väga rangelt, mida võib laotada, millele, kuna ja kui palju. Eestis toodetud toit on puhas, olenemata tootmisviisist.

2. Põllumehed tegelevad külvamisega, koristamisega ja lihtsalt raha taskusse ajamisega

Mitu korda ma olen kuulnud, et mis meil põllumeestel viga, külva maha, loodus kasvatab, võta üles. Geniaalne äri, puhas kasum! Kui see nii hea äri on, siis miks inimesed eelistavad linnas kontoris koodi kirjutada või lõputuid aruandeid treida? Sest põllumajandus on üks suur risk. Olenevalt kultuurist veedavad taimed isegi kuni 350 päeva ilmastikumõjude käes. Liiga külm? Taim surnud! Liiga soe? Taim surnud! Liiga vähe vihma? Taim surnud! Liiga palju vihma? Taim surnud!

Ma vist ei pea seda rida jätkama. Ilmastik annab meile 70–80% saagist. Ülejäänu sõltub sellest, kui palju väetise hind tõuseb ja kütus kallineb kui maailmas järjekordne kriis algab. Põllumajanduses tehakse kulud ära ammu enne, kui saak üldse teada on.

3. Talvel põllumehed pikutavad jalad seinal

Loomakasvatajad muide ei puhka ka talvel, sest lehm lüpsab ja lihavesi kasvab olenemata sellest, mis aastaaeg on väljas ja ega taimekasvatajadki ei maga nagu karud talveund vaid tegelevad enese harimise, plaanide tegemisega ja tehnika remondiga.

Kuue kuu jooksul veedan isiklikult üle 1000 tunni ainuüksi masinate peal ja teist samapalju väljaspool masinaid, aga siiski põllumajandusega tegeledes. Kui see aasta peale ära jagada, tuleb välja üsna tavaline 40-tunnine töönädal, ainult et ilma puhkuse ja nädalavahetusteta. Intensiivsel perioodil on tavapärane teha üle 300 tunni kuus tööd. Kui oled ise traktorist, labidamees ja ettevõtte juht, siis on need tunnid pigem reegel kui erand. Nii, et kui ma mõne nädala natuke vabamalt talvel võtan, siis see ei tähenda jalad seinal pikutamist, vaid jõu ja tarkuse kogumist uueks hooajaks

4. Kallid masinad = põllumeestel läheb hästi

Nagu ennist kirjutasin, siis veedan masinates umbes 1000 tundi aastas ehk 50 ööpäeva aastas elan ma raudruuna kabiinis. Tõstke käsi, kes tahab teha seda ebamugavas, vibratsioonitõve tekitavas, tolmuses ja kõigi mootori lõhnadega kabiinis? Kaasaegne tehnika ei ole luksus, vaid töövahend, mis võimaldab teha pikki tööpäevi tervist rikkumata. Nagu autotööstus on ka põllumajandusmasinatööstus pidevas arengus. Masinad muutuvad järjest paremaks, aga ka järjest kallimaks. Kui sa pole viimase viie aasta jooksul uute autode hinda vaadanud, siis vali igaks juhuks pehme maandumisplats, hinnatõus on olnud hullumeelne ning sama on rasket tööd tegevate masinatega.

5. Põllumehed saavad lihtsalt toetusi ja elavad ainult nende peal

Toetused tõid Eesti põllumajanduse tänapäeva, aga nende osakaal tootmistuludes väheneb iga aasta. Kui kümmekond ja rohkem aastat tagasi võisid toetused moodustada isegi kolmandiku põllumeeste tuludest, siis nüüd on need taandunud umbes viiendiku peale. Pange tähele, me ei saa toetusi sellepärast, et me oleme põllumehed, vaid selleks on vaja täita rida nõudeid, et olla toetuskõlblik ja uskuge mind, väike tähelepanematus võib viia väga kiirelt toetuse vähendamiseni. Euroopa Liidu raha kasutamist kontrollitakse rangelt ja siin eksimisruumi liiga palju ei ole.

Viimaste aastate jooksul on otsetoetused hoopis vähenenud ning kui me lisame siia juurde üleüldise hinnatõusu, siis nende peal elamine on sisuliselt võimatu. Muidugi on toetused abiks põllumeestele ja tegelikult kogu ühiskonnale, sest tänu neile püsib toiduhind madalamal ning põllumeeste riskid on vähemalt osaliselt tasustatud.

Lõpetuseks

Muidugi võiksin igast müüdist kirjutada lehekülgede kaupa detailideni minevat igavat teksti, aga järeldus on sama! Eestis toodetud toit on puhas. Põllumajanduses ei tule aga midagi lihtsalt – tööd tehakse palju, tehnika on kallis ning toetused on abiks, kuid mitte mängumuutjad. On hea, et Eestil on oma põllumajandus ja tublid inimesed, kes selle võimalikuks teevad.

Artikli autor: Tõnis Soopalu (36-aastane noor, riigiteaduste bakalaureus, põllumajandustootja III kutsetase, teraviljakasvataja, Noortalunike liige, Eesti esimene põllumajanduse mõjulooja)