Kuidas mõjutavad pidevalt muutuvad sisendhinnad põllumehe otsuseid?

Ma ei tahaks seda lugu kirjutades osa võtta Eesti rahvusspordialast – meeleheitest. Ehk püsin veel tribüünidel pealtvaatajana, aga sellises olukorras kaua enam olla ei saa.

24.veebruar 2022 oli tõeline šokk: juhtus midagi, mida me kartsime, aga ei uskunud. Algas täiemahuline sõda – Venemaa tungis Ukrainasse ja meie sisenesime tõelise ebakindluse aega, mis kestab tegelikult siiamaani. Indiviidina oli see šokk, aga kuidas mõjutas see põllumajandust, minu talu?

Ukraina ja Venemaa on mõlemad ühed maailma suurimad vilja eksportöörid ning nende tarnete ebakindluse tõttu läksid vilja hinnad püstloodis üles. Kuid rallisid ka gaasi ja nafta hinnad, sest Euroopas oli käimas suurim konflikt pärast II maailmasõda. Üks osaline on maailma vereringe jaoks ülitähtsate kütuste tootja ning teine väga suur transiidimaa.

Väetiste tootmine on ülimalt energiamahukas ja 80% lämmastikväetise hinnast moodustab maagaas. Kui nähtamatu dinosauruste laguprodukti hind läheb üles, tähendab see ka lämmastikväetiste hüppelist hinnatõusu. See kõik oli paras šokk ja tegelikult andsid need hinnahüpped päris korralikud maksahaagid ka Eesti põllumajandusele ning me põeme neid siiamaani. Tõsi, mõnda aega kõrgemal püsinud viljahinnad mõjusid vähemalt valuvaigistina.

Igast halvast on võimalik midagi õppida

Saabub 28. veebruar 2026. Teen hommikul uudisteportaalid lahti ja näen, et taas on alanud sõda ehk see halb unenägu ei taha kuidagi lõppeda. Seekord lõi ratsionaalsuse pirn põlema: jah, sõda on üks hirmsamaid asju inimkonna jaoks, kuid ma olen seda šokki korra juba kogenud. Ma teadsin, mis sellele järgneb – hinnaralli. Kütus oli mul ostmata, kolmandik väetisi samuti puudu. Kuna konflikt läks lõkkele laupäeval, siis oli mul aega täpselt esmaspäeva hommikuni, et saada võimalikult odavalt kütus ja väetised.

Terve pühapäev „exceldamist“ ja esmaspäeval asusin hoogsalt tellima kõiki vajaminevaid tarvikuid. Täna (kes teab muidugi, mis tulevikul varuks on) ütlen, et see paanika tasus ära. Toon ühe näite, kui kiiresti hinnad muutusid: esmaspäeva hommikul maksis eriotstarbeline „sinine“ diisel 70 senti liiter, õhtul juba 1 euro. Ma kulutan aastas ca 20 000 liitrit kütust – vahe 6000 eurot.

Ma arvasin (kuid siiski lootsin vastupidist), et vilja hinnad väga palju ei tõuse, sest konfliktipiirkond ei ole suur teraviljatootja ning viimastel aastatel on mujal maailmas saagid olnud väga head ja toiduvarusid on piisavalt. Ja õigesti arvasin – kerge võbelus turul tekkis, kuid tänaseni on hinnad olnud üsna stabiilsed.

Me oleme jõudnud punkti, kus odavam on toitu mitte toota

See on nüüd pannud põllumehed (eriti need, kes ei olnud varunud väetisi ja kütust) väga halba olukorda. Sisendihinnad tõusid hüppeliselt, aga viljahind ei tulnud järgi. See on kõige ohtlikum kombinatsioon, mis põllumajanduses olla saab.

Mida põllumehed sellises olukorras teevad? Asuvad veel rohkem arvutama, veel rohkem otsima kokkuhoiukohti. Kuni selleni välja, et võib-olla on mõistlik jätta mingid kultuurid lausa külvamata, sest matemaatika lihtsalt ei tööta.

Muidugi on nutikamad tehnoloogiad ja investeeringud muutnud ettevõtteid efektiivsemaks, aga ainult sellest ei piisa. Kuna väetised moodustavad umbes 30% taimekasvatuse kuludest, siis on loogiline kokkuhoiukoht seal. Tõsi, me saame hoida kokku ka põhitoitainete pealt ehk fosfori ja kaaliumi arvelt, aga siis me „laename“ seda mullalt – see tuleb kunagi tagasi panna, et mitte oluliselt saagis kaotama hakata. Me võime vähendada ka lämmastikväetisi, aga tulemuseks on väiksem saak; väiksem saak tähendab vähem tulu. Seda tulu on vaja, et tohterdada eelnevatel aastatel saadud „maksahaake“.

Selliste pihtide vahel pole mina oma karjääri jooksul veel olnudki, kuid põlluharijad on igatahes vintsked sellid ning äkki tuleme ka seekord tänu oma nutikusele ja looduse kaasaabile sellest situatsioonist välja? Tänases seisus saan vaid märkida, et meeleheitesektoris valmistub Eesti põllumajandus heiteks. Sügisel näeme, kas sooritus lõpeb (õnneks) võrgus või peavad kohtunikud tulemust mõõtma.

Artikli autor: Tõnis Soopalu (36-aastane noor, riigiteaduste bakalaureus, põllumajandustootja III kutsetase, teraviljakasvataja, Noortalunike liige, Eesti esimene põllumajanduse mõjulooja)