Põllumees kui kogukonna superkangelane: miks on põllumehe roll palju enamat kui ainult toidu tootmine?

Ma olen väga palju rääkinud ja kirjutanud põllumeestest kui inimeste toitjatest. Olete ju kuulnud väljendit, et arsti läheb inimesel vaja võib-olla mõned korrad elus, aga põllumeest raudselt kolm korda päevas. Muidugi võib oponeerida, et ega Eesti põllumees ei peagi toitu tootma, sest keegi teisel pool maakera teeb seda odavamalt. Kui sinu liikumistrajektoor ei ole just Stockmann–kesklinn–Club Hollywood, siis tegelikult võiksid põllumehe tegevust märgata kõikjal, kuhu vaatad ja seda on rohkem kui vaid pelgalt toidu tootmine.

Põllumees kui maastikukujundaja

Haritud põllud ja võsast puhastatud ääred on miskit enamat kui silmailu. Pärast Eesti iseseisvumist 1990-ndatel kasvasid paljud põllumaad võssa ning enne Euroopa Liitu astumist ja põllumajandustoetusi vohas väärtuslikul maal padrik. Kuigi võib ju võidukalt hõisata, et see ongi see ürgne loodus, mida me kõik tahame, siis millise uuselamurajooni me maha lammutame, et loodus saaks vohada? Jah, inimene kujundab meie elukeskkonda ja kui me soovime toidualast julgeolekut, siis võsas vilja ei kasva. Kuid uskuge või mitte – haritud maa ei tähenda alati elurikkuse vähenemist. Vastupidi, avatud maastik loob elupaiga mitmetele liikidele, eriti avamaa lindudele, näiteks kiivitajatele. Põlluservad ja põllumeeste teadlikult jäetud pesitsusalad suurendavad mitmekesisust nii taimede kui ka putukate hulgas.

Põllumajandus hoiab elu maal

Põllumajandus tähendab seda, et 99% juhtudest ei saa seda teha linnas. Üks põlluentusiast küll proovis Tallinnas kartulivaod kuhugi paneelmaja kõrvale ajada, aga üldiselt toimub tegevus maal. Põllumehed on tööandjad, andes ameti ja palga lüpsjatele, traktoristidele, agronoomidele ja paljudele teistele. Need inimesed elavad oma peredega samuti maal, mis omakorda hoiab elu külas – on vaja koole, lasteaedu, õpetajaid, kokkasid, remondimehi ja kõiki teisi, kes kogukonda toimimas hoiavad. Ja selle ahela alguspunktis seisab põllumees.

Vastupidiselt stereotüübile, et talvel põllumehed passivad Amservi lehelt uusi Land Cruisereid ja rüüpavad diivanil õlut – on terve aasta äärmiselt tegus aeg. Eriti loomakasvatajatel, sest lehmad ei puhka. Taimekasvatajad tegelevad uue hooaja plaanidega ning remondi kõrvalt näiteks lume lükkamisega või on aktiivsed vabatahtlikud päästjad. Ehk sinna, kuhu riik hästi ei ulatu, täidavad põllumehed seda tühimikku.

Paljud põllumehed osalevad ka kohalikus poliitikas. Meie poliitika muutub küll järjest professionaalsemaks ehk meie elu kujundajad pole päevagi „päris tööd“ teinud. Ärge saage valesti aru – elukutselised poliitikud ei ole maailmalõpp, aga teatud kokkupuude eluga väljaspool poliitikat on minu arvates paremate ja kaasavamate otsuste aluseks. Minu meelest toovad põllumehed poliitikasse tervet mõistust, ettevõtja pilku ning arusaama probleemidest kohtadest, kuhu tõupuhta poliitiku lakk-king pahatihti ei maandu.

Meist sõltub rohkem kui välja paistab

Olgem ausad, ma olen ise põllumees ja loomulikult kirjutan ma hea meelega ülistusoode, kui asjalikud ja täiesti asendamatud me oleme. Aga numbrid ei valeta, põllumeeste (koos toidutööstusega) tegevus moodustab olulise osa Eesti ekspordist (12%). Me ei külva ainult vilja ega kasvata loomi – me loome ka lisandväärtust. Masinatööstus, teadusasutused, logistika ja kohalik kaubandus sõltuvad sellest, kui hästi või halvasti põllumehel parasjagu läheb. Meie, põllumeestena, kujundame paljudes aspektides inimeste elukeskkonda ja minu arvates on Eesti põllumees sellega suurepäraselt hakkama saanud – ja saab ka edaspidi.
Elagu!

Artikli autor: Tõnis Soopalu (36-aastane noor, riigiteaduste bakalaureus, põllumajandustootja III kutsetase, teraviljakasvataja, Noortalunike liige, Eesti esimene põllumajanduse mõjulooja)