Vaimselt tugev põllumees: kas maaelu tekitab stressi?

„Raudmees on hirm talle võõras / raudmees ta leekide lõõsas / raudmees on hirm talle võõras / raudmees ta leekide lõõsas terast taob, kuni see on veel kuum.“

Gunnar Graps – Raudmees

Vaimselt tugev põllumees: kas maaelu tekitab stressi?

Gunnar Graps tabas neid sõnu kirjutades minu arvates ideaalselt põllumeeste olemuse. Me oleme sitked ja vastupidavad nagu raudmehed. „Leekide lõõsas“ võitleme nelja aastaaja, regulatsioonide, viljabörsi, loomade ja lagunevate masinatega ning kõikvõimalike muude väljakutsetega. Kui leidub sobiv ajaaken, siis kasutame seda alati kas harimiseks, külvamiseks, pritsimiseks või koristamiseks, sest kui tingimused sobivad, siis tuleb „anda kuuma“ kasvõi 24 tundi järjest.

Maaelu on äge!

Minu “kontorist” avaneb igapäevaselt täiesti hunnitu vaade minu haritavatele põldudele. Mul on tõeliselt praktiline töö – kõik, mida ma teen, kajastub suuremal või vähemal määral silmaga nähtavas tulemuses.

Pealegi on põnev katsetada ning õppida erinevaid lahendusi ja erilist rahulolu pakub see kui need toovad mulle ka suurema saagi või madalamad kulud. Tänapäeva põllumajandus on nii tipptehnoloogiat täis, et isegi kõige nutilembesemad “lumehelbekesed” peavad tunnistama, et see kõik on täitsa “lit”. Traktor sõidab, taim kasvab, piim voolab ja emotsionaalne käive on laes!

Hoolimata kõigest heast

Põllumajandus on nagu kümnevõistlus – investeerime igal aastal tohutult nii emotsionaalselt kui rahaliselt, lootes, et lõpuks saame medali kaela. Piisab vaid ühe “ala” ebaõnnestumisest ja kogu kaardimajake hakkab kõikuma. Talivili, mis sügisel lubas head saaki, võib kevadeks olla hukkunud külma tõttu või teed pritsimisel väikese vea ja kaotad veerandi saagist.

Põllumehena olen viimastel aastatel tundnud end läbivat kõiki Kübler-Rossi kaotusfaase

– eitusest ja vihast kuni leppimiseni. Kui midagi ebaõnnestub, ei leina ma esmalt saaki, vaid pingutust, mis sinna sisse pandud. Tagajärjeks kaotatud kümned tuhanded eurod, aeg ja motivatsioon.

Viieteistkümne aastaga olen küll karastunud ning oskan näha valgust ka kõige mustemas olukorras, kuid hirm kaotada kogu ettevõtmine, mille olen üles ehitanud, püsib alati. Kui stressi defineerida kui organismi pidevat “võitle või põgene” seisundit, siis jah – maaelu või õigemini maamajandus tekitab stressi.

Mis meid motiveerib?

Lootus – nagu aastad ei ole vennad, nii püsib ka usk, et järgmine hooaeg tuleb parem. Uhkus – me usume, et tegeleme tõeliselt vajaliku tööga – toidame maailma.

Arenemine – ükski talu või ettevõtmine ei saa kunagi valmis. Iga päev toob uued teadmised ja uued võimalused.

Põllumajanduses tegutsevad inimesed on ühe kõrgeima stressitaluvusega üldse, aga ka raud sulab kui tuli on liiga kuum. Seega tasub vahel aeg maha võtta, vaadata enda ümber ringi ja tunda head meelt saavutatu üle.

Panen aga südamele, et kui tunned, et stress hakkab üle pea kasvama – räägi. Perega, sõbraga, naabriga või spetsialistiga – see on põllumajandus, mitte maailmalõpp.

Artikli autor: Tõnis Soopalu (36-aastane noor, riigiteaduste bakalaureus, põllumajandustootja III kutsetase, teraviljakasvataja, Noortalunike liige, Eesti esimene põllumajanduse mõjulooja)