Põllumeeste roll Eesti toidujulgeoleku tagamisel

“Toidusektor üldiselt ei ole riigi jaoks oluline ja kindlasti pole olulised põllumajandus ega kalandus. Singapur ju impordib peaaegu kogu oma toidu!”.

Sellise tähelepanuväärse mõtteavaldusega sai maha dr Tim Leunig, Ühendkuningriigi majandusteadlane ja tollal Tema Majesteedi Rahandusministeeriumi nõunik. Loomulikult jättis doktor kahe silma vahele sellise väikese asja, et Singapur on linnriik, kus – pange tähele – ei ole põllumaad! “Need sõnad on kontekstist välja rebitud!” ütles ta pärast lekkinud e-kirjade ilmsikstulekut, aga eks see ole stampvabandus, kui oled terve sektori välja vihastanud ja end verbaalselt Toweri vanglasse sisse kirjutanud.

Vabakaubandus ei ole iseenesestmõistetav

“Julgeolek” on meedias üks enimkasutatud sõnu pärast 2022. aastal alanud täiemahulist sissetungi Ukrainasse. Sõnavõttudest on läbi käinud välis-, sise-, energia-, sotsiaalne-, sõjaline- ja küberjulgeolek. Ükskõik millist teemat saab muuta tähtsaks, kui lis ada sinna sõna “julgeolek”. Poliitikud on selle hästi ära tabanud, ning nii on meil tekkinud ka näiteks haridusjulgeolek, kui õpetajad saavad õiglast palka, või tervisejulgeolek, kui inimesed saavad lühema järjekorraga arstile.

Mina tahan aga esile tõsta toidujulgeolekut. Ma arvan, et on päris palju julgem olla, kui tead, et saad igal juhul kolm korda päevas süüa.

COVID-19 pandeemia ajal sai senine maailmakorraldus kõvasti raputada. Euroopa ühisturg ja kaupade vaba liikumine visati sisuliselt prügikasti, piirikontroll taastati ja riigid, kel oli rohkem maske või desovahendeid, hoidsid need kiivalt endale. Mäletate, kuidas mustades päikeseprillides valitsuseliikmed võtsid vastu maske pilgeni täis kaubalennukit? Kõvem põnevusfilmi materjal kui Tenet. Ühesõnaga – kui asi hapuks läheb, siis põhimõte “kõik ühe eest ja üks kõigi eest” ununeb kiiresti.

Ka toidupoes tundsime, et teatud kaubagruppide (näiteks eksootilised puuviljad) tarneahelad olid häiritud, aga kordagi ei tõusetunud küsimust, kas meil jätkub teravilja, piima ja liha – miks?

Sest nende kaubagruppide isevarustatuse tase on meil vähemalt 100%, ehk me toodame seda toorainet rohkem, kui ise ära tarbida suudame. Teravilja puhul võib numbri “üks” asendada kahe või kolmega.

“Ahaa, ületootmine”, võiks nii mõnigi öelda. Mõtleme aga niimoodi: oletame, et sõja ajal kahaneb meie teraviljatoodang 50%. Asi on halb, aga meie isevarustatus püsib tõenäoliselt siiski 100% lähedal – esmased vajadused on täidetud. Rahuajal panustab põllumajandus- ja toidusektor aga märkimisväärselt Eesti eksporti.

Julgeolek algab põllult!

Aga kui palju see põllul edasi-tagasi nühkiv traktor siis meie eksporti toetab – 1% või lausa 5%? Tegelikult moodustavad põllumajandussaadused ja nende töötlemisel saadud kaubad lausa 12% Eesti ekspordist, väärtuses üle kahe miljardi euro!

Meil on hästi arenenud põllumajandus ja töötlev tööstus, mis peale selle, et tagavad meie enda toiduga varustatuse, toovad raha Eesti majandusse, mille eest saab riik tagada kõiki eelpool nimetatud julgeolekuid – kaasa arvatud õpetajate palga või arstiteenuse kättesaadavuse. Kui keegi ütleb, et “meil on raha s****”, siis sellesse finantsjulgeolekusse on panustanud Eesti põllumees.

Eesti põllumehed tagavadki selle, et rahuajal on meil olemas tugev ekspordiartikkel ning tumedate pilvede kogunedes võib üsna kindel olla, et nälga tundma ei pea. Isevarustatus esmasega ongi toidujulgeolek ja selle alusambaks on naised ja mehed, kes põllul töötades tunde ei loe.

Jah, Singapuris on toitu – aga kas neil on ka toidujulgeolekut?

Artikli autor: Tõnis Soopalu (36-aastane noor, riigiteaduste bakalaureus, põllumajandustootja III kutsetase, teraviljakasvataja, Noortalunike liige, Eesti esimene põllumajanduse mõjulooja)