Milline näeb põllumajandus välja Eestis 15 aasta pärast?

Tuleviku ennustamine on üks väga tänamatu töö. T. Soopalu on olnud 14 aastat põllumees ja selle aja jooksul õppinud, et isegi järgmise päeva ilma ennustamise õnnestumiseprotsent on “fifty-sixty”. Samas tassivad eestlased kohvrite viisi raha igasugustele pendlimeestele ja tarokaardinaistele – järelikult inimestele läheb ennustamine korda. Ja olgem ausad, kes meist ikka mäletab, mida me 15 aastat tagasi ütles? Tegelikult on juba praegu näha pikemaajaliste trendide kujunemist ning aimata, kuhu praegused
arengud välja jõuavad. Meile küll meeldib mõelda, et oleme kuidagi erilised, aga ka me ei pääse üle ega ümber globaalsetest suundumustest.

T. Soopalu jagab oma mõtted mitmeks plokiks tuues välja oma nägemuse, milline võiks Eesti põllumajandus 2040. aastal välja näha:

Kliima

Isegi kõige paadunum kliimamuutuste skeptik peab tunnistama, et vahel on õues ikka liiga soe. Kliimaseadmeid müüvate firmade jaoks ei paista turulanguse ohtu. Samas mõjutab soojenev kliima ka põllumajandust:

Minimeeritud harimine ja otsekülv tõusevad esile. Kliimamuutus ei pruugi tähendada vähem sademeid, vaid seda, et need tulevad harvem, aga korraga suuremas koguses. See tähendab pikemaid põuaperioode ning just siis on oluline, et muld suudaks vett säilitada ja ka suuremas koguses vastu võtta. Umbes nagu oled olnud mitu kuud dieedil ja siis vanaema käsib sünnipäeval ära süüa kilo torti, no ei lähe ju alla! Katsed ja kogemused on näidanud, et vähesem harimine parandab mulla struktuuri ja vee hoidmise võimekust ehk mulda saab „treenida“ paremini toime tulema ekstreemsustega.

Uued kultuurid tulevad mängu. Kujutan ette, et inimesed teavad, milline on konservmais? Plekkpurk, kus sees ilusad kollased terad! Kuni eelmise aastani ei olnud Eestis veel maisi sellisteks teradeks koristatud, sest meie kliimas ei saanud maisitõlvik lihtsalt piisavalt valmis. 2024. aasta oli aga piisavalt erakorraline, et mõned põllumehed lõid kombainid põldu ning maisiterad voolasid punkrisse.

Ja miks ka mitte, äkki leiame 2040. aastal poest “Made in Estonia” sihvkasid, sest ka päevalill võiks meil tulevikus saada nii valmis, et seda kombainiga teraks koristada.

Tehnoloogia

Autonoomsed masinad vallutavad põlde. Põllumajanduse suurim kulu ja nõrgim lüli on tööjõud. Suur osa põllutööst on niikuinii ühe ja sama tegevuse kordamine põllult põllule liikudes. Jah, ka meie, põllumeeste, töö on liinitöö kuigi pikkade konveierite asemel näeme kenasid maastike.

Kui tehnoloogia muutub kättesaadavamaks ja seadusandlus järele jõuab (sest kui isesõitev traktor kellelegi otsa sõidab, kes siis vastutab?), siis võibki 15 aasta pärast suurtel põllumassiividel näha toimetamas masinaid, millele antakse käske üle õhu. Inimese tööks jääb neid lihtsalt jälgida.

Tehisintellekt hakkab otsustama. 21. sajandi põllumajanduses on “big data” ajastu – andmeid on meeletult palju. Praegu on otsused küll järjest teadlikumad, aga lõplik otsus tehakse tihti ikka kõhutunde järgi. Tulevikus suudaks tehisintellekt kogu selle andmemassi läbi töötada, prognoosid koostada ja soovitada, mida millal ja kui palju teha, et saavutada parim tulemus.

Põllumajandusettevõtete struktuur

Konsolideerumine süveneb. Väiksemate talude osakaal väheneb ja suured lähevad aina suuremaks. Miks? Suuremad ettevõtted on efektiivsemad ja põllumajandus on mahutootmine – mida rohkem toodad, seda madalam omahind. Kui 25 aastat tagasi oli 100 hektarit mõistlik talu, siis tänapäeval tundub uus piir olevat umbes 1000 ha. 15 aasta pärast võib see olla juba 5000 ha. Nagu olen varemgi kirjutanud – teraviljatootmise kasumimarginaalid on õhukesed ja ellu jäävad need, kel on käivet, et investeerida ja kasumit teenida. Kes ei investeeri, jääb arengus maha ning kaob turult.

Väiketalud mitmekesistuvad. 15 aasta pärast ma ei usu, et väiketalud suudavad ellu jääda ainult ühe tootmissuunaga. Mina kasvataksin hea meelega ainult teravilja, aga tundub, et nii lihtsalt see enam ei toimi.

Inglismaal käies nägin, et ka seal on väiketaludel kaks valikut: kas mitmekesistuda või pankrot. Just nii lihtne see ongi. Mitmekesistamine tähendab oma toodangule
lisandväärtuse andmist – näiteks jahu jahvatamine, köögiviljakasvatus või kohapealne edasiväärindamine, näiteks talukohviku pidamine. Populaarseks on muutumas ka “linnainimesele” maaelu tutvustamine. Kui urbaniseerumine jätkub samas tempos, siis võib 2040. aastal lamba või peterselli näitamise eest juba head raha küsida.

Kokkuvõtteks

Põllumajandus on läbimas suurimaid muutusi pärast traktori, väetiste ja pestitsiidide kasutuselevõttu. Ka ühiskond meie ümber on muutunud dünaamilisemaks ning sama kehtib ka põllupidamise kohta – teid, kuhu liikuda, on palju.

Kuhu me täpselt 2040. aastaks välja jõuame, ei tea keegi. Aga üks asi on kindel – keegi peab kolm korda päevas inimesi toitma ja seda teeb põllumajandus ka tulevikus.