Millised on põllumeeste kõige suuremad väljakutsed?

Kes kardavad vingumürgitust, võiksid aknad lahti teha, sest selle loo lõpuks võib tõesti hapnikupuudus tekkida. Tõnis Soopalu lubab siiski, et ei tossuta niisama, vaid argumenteerib, milline on põllumajanduse tegelik olukord!

Põllumajandus – alaline kahjum?

Põllumajanduse ja regionaalministri ettekandest on selgunud, et Eesti teraviljakasvatus on alates 2015. aastast teeninud suuremal või vähemal määral kahjumit. Jah, tootmise poole pealt oleme olnud üheksa aastat kahjumis. See peaks ju tähendama, et kõik talupidajad võiksid pankrotis olla? Mis on meid seni päästnud? Toetused.

Jah, Euroopa Liidu maksumaksja – meie sealhulgas – maksab põhimõtteliselt peale, et mina näiteks saaksin põldu pidada. Tundub paradoksaalne?

Enne kui hakkate petitsiooni koostama toetuste kaotamiseks, toon välja kolm argumenti, miks neid siiski vaja on:

1. Toidujulgeoleku tagamine – Ei pea olema ekspert, et mõista, kuidas isevarustatus aitab riigil püsima jääda ka siis, kui tarneahelad peaksid katkema. Toetused motiveerivad põllumehi tagama seda julgeolekut ka siis, kui importtoit on odavam.
2. Riskide maandamine – Viimastel aastatel on ilmastiku vaheldumine pea sama intensiivne kui maksufestivalil uute koormiste väljamõtlemine. Taimed reageerivad ilmamuutustele negatiivselt, mis tähendab väiksemat saaki ja madalamat sissetulekut. Toetused aitavad neid võnkeid tasandada.
3. Keskkonnakaitse ja innovatsiooni soodustamine – Põllumehed ei saa toetusi niisama „kätte“, vaid peavad täitma teatud keskkonnanõudeid. Need nõuded soodustavad innovatsiooni – täpsemad tehnoloogiad hoiavad keskkonda ja säästavad raha.

Tänu toetustele saame toidujulgeoleku, riskivabama põllumajanduse ning puhtama keskkonna. Tundub ühiskonnale igati hea diil. Aga miks siis vingugaasi hoiatus?

Toetuste langus ja elukallidus

Põllumajandustoetused ei ole tõusnud samas tempos nagu elukallidus. Tänaseks on nad jäänud kuhugi 2019. aasta tasemele.

Kui Eesti mediaanpalk oli 2019. aastal 1100 €, siis 2024. aastaks on see tõusnud umbes 1600 euroni – kasv 45%. Samal ajal oli ühtne pindalatoetus koos kliima- ja keskkonnakaitse toetusega 2019. aastal ligikaudu 142 €/ha. 2022. aastal isegi 196 €/ha.

2024. aastal on põhisissetulekutoetus 107 €/ha. Minu näitel lisandub sellele veel umbes 22 €/ha sõltuvalt ettevõtte profiilist ja suurusest, kokku 129 €/ha. See tähendab langust umbes 9% võrreldes 2019. aastaga ja 32% võrreldes 2022. aastaga – tõsine kukkumine.

Väljakutsed ja nende põhjused

Madala viljahinna probleem

2014. aastal maksis tonn nisu umbes 200 €.  2024. aastal maksab tonn nisu endiselt 200 €, ehk hinnatõus on olnud null protsenti. Samal ajal on globaalne inflatsioon olnud umbes 36%. Hoolimata sisendite hinnatõusust maksab nisu sama palju, sest üks suuremat sorti idanaaber on suutnud oma põllumajandust kiirelt kaasajastada. Lääne tehnoloogia ja oskusteabe eksport sinna on suurendanud nisusaaki kahekordselt. Riik, mis varem suutis vaevu oma sisetarbimist katta, on nüüd maailma suurim nisu eksportöör. Odav ja kvaliteetne nisu tähendab, et maailmaturul pole hinnasurvet.

Ilmastikumuutused

Konditsioneeritud kontorist välja kiigates tundub, et ilmaolud on muutunud ainult mugavamaks. Rannapuhkusel paistab päike, autot peab lume alt harvem välja kaevama ning jaanipäeval võib lausa plätudes grilli ääres limonaadi libistada. Põllumeeste jaoks on need muutused aga negatiivse märgiga.

Ekstreemsused on sagenenud: kui on põud, siis see kestab piisavalt kaua, et saagile kahju teha. Kui sajab, siis sajab nii, et kõik upub. Talikultuuride kasvatamine aitab kevadiste ja suviste kliimaväljakutsetega toime tulla, kuid ka talveperiood pole kliimaekstreemsustest puutumata jäänud.

Jah, põllumehel on viis vaenlast: neli aastaaega ja hinnatõus.

Kas keegi mäletab, et alates 2019. aastast oli meil üleilmne pandeemia, mis hanerasvaravile hästi ei allunud? Ja ilmselt teate ka, et 24. veebruaril 2022. aastal, Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval, algas sõda, mis kestab siiani. Sellest ajast alates on hinnad järjepidevalt tõusnud: masinad, varuosad, hooldusteenused, põllumaa – kõik on kallinenud ligikaudu 50%. Samal ajal on vilja hind jäänud samale tasemele. Kui oled olnud saagi kasvatamisel kokkuhoidlik ja sinu panus vastab tegelikule saagile, saad kulud tasa. Aga kui planeerisid kulutusi lootuses saada 7 tonni hektarilt ning saak osutus keskpäraseks – vaid 5 tonni hektarilt? Palju õnne, oled kahjumis.

Äkki paneks nüüd selle vingumasina kinni?

Igatahes, ega ma niisama ei vingu – olukord on lihtsalt selline, nagu ta on. Päris palju halbu asjaolusid on kokku sattunud, luues täiusliku tormi, kus tundub, et kõik on põllumehe vastu. Mis siis edasi saab? Loota, et äkki läheb paremaks?

See on võimalus, kuigi öeldakse, et lootus on lihtsalt struktureeritute kujutelm. Okei, vahel olen minagi pisut naiivselt struktureeritud, aga ainult lootusele ma oma äri ei raja. Selle asemel püüan teha otsuseid, mis võiksid tulevikus dividende maksta.

• Toodangu väärindamine.
• Olemasolevate tehnoloogiate maksimaalne kasutamine.
• Kulude vähendamine – kuidas teha vähem kulutusi, targemaid kulutusi ja selliseid kulutusi, mis aitavad teisi kulusid kokku hoida.
• Saagi müümisel alati analüüsida, kas pakutav hind on jätkusuutlik või oleks tulusam oodata.

Aga kas ma suudan tulla välja võitjana ja süsteemi üle kavaldada?

Aeg näitab – 2025. aasta toob vastused.