Autor: Metsamajandusuudised.ee • 19. november 2019
Kui palju erinevad metsamüüjate ootused ja tegelikkus?
Müüja ja ostja ootused on alati erinevad: üks soovib soodsalt saada, teine kallilt müüa. Nii juhtubki, et metsamüüja kipub harilikult metsa üle- ja ostja alahindama, kuigi samas on inimeste teadlikkus aastatega palju kasvanud ja mõlemad osapooled mõistavad, et hea ligipääsuga, hooldatud ja kvaliteetne mets hoiab hinda ja kasvatab väärtust, tõdevad metsanduseksperdid Martin Tammejuur ja Mihkel Rünkaru.
„Metsa hinna määrab takseertunnuste kogum. Olulised on arenguklassid noorendik, keskealine või küps. Samuti puuliigid, kõrgused, diameetrid, rinnaspindala – neid võrreldakse kokkuleppelise seaduspäraga normaaltingimustes kasvava metsaga, mille tulemusel saadakse teada metsas kasvavad puuliikide kogused,” selgitab Rünkaru. „Ostja peab oluliseks ka kinnistu asukohta, ülestöötamist ehk raiele tehtavaid kulutusi, puidu väljavedu laoplatsile, puidu transporti maanteel – need on kulutused, millega tihti end kurssi ei viida ning sealt hakkavad tekkima ostja ja müüja lahkhelid,” ütleb finantseerimisettevõtte LandCredit hindaja Mihkel Rünkaru.
Ta lisab, et metsamaa hind on üldiselt fikseeritud ja väga vähe kõikuv, pikemas ajaskaalas pigem tõusev. „Kasvava metsa hind on tõesti materjalide hinnamuutustes igapäevases muutuses. Need, kes on kõrgel hooajal sisse ostnud kallilt, kindlasti mõistavad, et sellel kõigel on oma hind ja vahel tuleb kaotusi aktsepteerida või taas oodata õiget hetke müügiks. Küsimus on pigem selles, kas ootus end õigustab.”
Võib öelda, et täna on jätkuvalt aktiivne vältimatute raiete, näiteks sanitaarraiete tegemine. Kinnistute müük on langenud, mingi põhjus on Rünkaru sõnul kindlasti materjali hindade muutuses ning kallinevas ülestöötamises. „Raieõigused on pigem vajaduspõhised ning raske on siin öelda, kas müükide jahenemine ikka on ainult materjali hinna muutuse põhjus ja kallinev ülestöötamine. Surve metsaomanikele on pigem kasvanud, aga samas on omanikud muutunud teadlikumaks ning valivad ise, kas alluda survele ja müüa kinnistu/raie või viia end oma varaga kurssi ning teha ise teadlikult otsused ja ehk teenida sellelt siiski suurimat tulu.”
Mets ei ole enam inimeste igapäevaelu osaks
Rünkaru ja Tammejuure sõnul ostavad ennekõike metsa ja metsamaad inimesed, kes sellise investeeringu olemust mõistavad. „Inimene määrab endale ootuspärase tootluse, arvestab tehtavaid kulutusi, tulusid ja riske määratud ajaperioodil ning väldib rahmeldamist. Viimasel ajal on oksjoni keskkondades tehingud läinud näiliselt utoopilistesse suurustesse. Kaine mõistus küsib, kes maksaks objekti eest kaks korda suuremat hinda? Vastan, et ilmselt keegi, kes omab taskus sellist kohustustega lepingut, mis teeb selle kallina näiva ostu kasumlikuks,” ütleb Rünkaru. „Või keegi, kes optimeerib logistikaga, majandades piirkonnas veel objekte. Miinusprojekte pikaajaliselt ei teostata, kui just maksupettus eraldi eesmärgiks pole. Kindlasti ostavad ka eraisikud jätkuvalt, sest kui ikka kodu kõrval olev mets müüki on tulnud, lööb omanditunde soov kiiresti välja.”
„Eesti metsaturu eripära on, et seoses taasiseseisvumisega anti inimestele kinnistuid tagasi, kuid kuna seni oli meil põllu- ja metsamaid olnud eraomandis vähe, rändasid enamik erastatud talumaadest järk-järgult suurmetsafirmade kätte. Paljud maatükid on 1990ndate algusest juba 4-5 korda omanikku vahetanud, vastupidiselt Rootsile, kus sageli on ühe pere kätes olnud mitmesajahektariline maa juba enam kui 150 aastat,” selgitab Vestman Mets ASi ostujuht Martin Tammejuur.
Ta lisab, et oma osa metsamaade müügil on ka asjaolul, et tänapäeva inimesed kaugenevad loodusest ega vaja metsa enam igapäevaeluks nagu 100 aastat tagasi. „Nii liiguvad meie metsaomandid suurfirmade kätte, kellel on ka rohkem kogemusi ja vahendeid metsaga tegelemiseks. Samas on Eestis väga tublisid erisikutest metsaomanikke. Rääkides veel metsamaade ostust-müügist, võib märkida, et sarnaselt teistele riikidele läheb ka Eestis maaomandi suurus aina väiksemaks, sest vanemaks saades jagavad omanikud kinnistud oma laste vahel ära. Kui mõnikümmend aastat tagasi osteti pigem 50-90 hektari suuruseid kinnistuid, siis täna vahetavad omanikku pigem 10-hektarilised metsamaad.”
Mis on metsa müümise taga?
Tammejuure sõnul soovitab tema alati pigem metsa mitte müüa. „Aga siis küsitakse, et mida sellega teha, kui pole mitu aastat jõudnud isegi oma metsa vaatama. Samas on ka vastupidi: kinnistu soetanud eraomanik tuleb meie juurde ja tahab jupikese meile kuuluvat metsamaad oma maja tagant endale osta või rendile võtta. Enamasti oleme ka vastu tulnud, sest see on vajalik maaelu arendamiseks ning meilegi on kasulik, kui meie metsaga piirneval alal on pidev järelevalve olemas. Aga muidugi ei maksa loota, et 10-hektariliselt metsamaalt sama üüritootlust saab, kui linnas asuvalt korterilt.”
Eraisikute metsamüügi põhjused on erinevad. Enamasti taandub Tammejuure ja Rünkaru sõnul kõik lihtsale faktile, et me ei võta kogutud varandust endaga hauda kaasa. „Kui peresuhted on head, pärandatakse varad lastele. Kui varade pärandamisega teadmisi ka pärandada võib julgelt väita, et need varad säilivad, viljakal pinnasel paremal juhul isegi kasvavad. See on ideaalstsenaarium, mille puhul müük ei tule kõne alla. Kui küsida selliselt omanikult, millal viimati käisid metsas, siis võib vastuseks kuulda kõige hilisema näitena möödunud jõuludel tõime kuuse sealt,” räägib Rünkaru.
Paraku on sellele ka väga palju vastandlike olukordi: kellel puudub see huvi, tahe või soov omada sellist ressurssi, mis nõuab kannatlikkust ja ettevõtlikkust. Võib-olla soovitakse rahastada mõnda muud eluks vajaliku tegevust näiteks tervist, kodu remonti, kodu rajamist, õpinguid, ettevõtlust, reisimist hobi või sporti. Peaasi, et inimene on oma valikutes kindel. Tammejuure sõnul võiks metsa müügi osas siiski hästi järele mõelda, sest maa väärtus on ajas kasvav. Samuti saavad FIE-d ja ettevõtted rahavajaduse korral metsa- või põllumaa tagatisel laenu näiteks LandCreditist.
„Raie müümine on nagu raamatus uue peatükki avamine,” lisab Rünkaru. „Ettevõtete puhul võib müügiks tulla objekte, mis on justkui künnivaod. Need on tühjaks raiutud, lähima 5-10 aasta jooksul tulu pole oodata ning vajavad investeeringuid – maapinna ettevalmistus, istutamine, valgustusraie. Selliseid objekte tasub ikka uurida, kui on huvi endale hajutatud pensionisammas luua. Täna on igasugune mets kaubaks, aga määrav on rahakoti paksus ehk mida endale lubada parasjagu saab ja millised on ootused metsale.”